Kristlik kirik kui institutsioon on sajandite jooksul kujunenud ja uuenenud. Ometi on aset leidnud suurte tagajärgedega lahknemisi, nagu näiteks ida- ja läänekiriku teineteist välistav eraldumine 11. sajandil ning läänekiriku konfessionaliseerumine 16. sajandi reformatsioonis. 20. sajandi algul hoogustunud oikumeeniline liikumine lähtus arusaamisest, et kristlike kogukondade vastandumine üksteisele ei ole Kristuse tahe. Kristus palvetas oma jüngrite ühtsuse pärast (Jh 17:21), sest sellest sõltub, kas maailm temasse usub. Kuigi kirikute üksteisest eraldumisel on niihästi teoloogilised kui ka arusaadavalt kultuurilised, sotsiaalsed jm põhjused, on täheldatav püüdlemine ühtsuse taastamisele. Kirikute Maailmanõukogu (World Council of Churches, asutatud 1948. aastal) on tänapäeva kirikute suurim koostöövorm, mis ühendab u 350 liikmeskirikut ühistegevuse kaudu. Eestis on sarnasel põhimõttel asutatud 1989. aastal Eesti Kirikute Nõukogu.