Põhijooneks on riigivõimu ja (valitud) huvirühmade vastastikune õiguste ja kohustuste respekteerimine, mis võib avalduda ka kirjalike raamlepingute või sotsiaalsete paktide vormis. Erinevalt pluralismist mängib valitsus siin jõulisemat rolli, orkestreerides huvirühmade osalemist poliitilises protsessis. Näiteks kutsealade esindatusel põhinevad parlamendi ülemkojad või valitsuse, tööandjate ja ametiühingute kolmepoolne koostöö majandus- ja sotsiaalpoliitikas 20. sajandi keskpaigast edasi.