Iga Rootsis kasvanu tunneb mõistet hemmablindhet – kodupimedus. See tähendab, et igapäevased asjaolud saavad pikapeale nii tuttavaks, nii normaliseerunuks, et me ei panegi enam tähele, mis tegelikult toimub.
Superviisor tuleb kaasata just siis, kui kõik toimib, sest just siis on risk „seisva vee“ ja „kodupimeduse” tekkeks kõige suurem.
