Ajalooliselt tähistab klerikalism (sõnast „kleerus”) vaimulikkonna mõjuvõimu suurendamise taotlusi väljaspool kiriku haldusala – ühiskonnas, poliitikas kui ka eraelus –, tehes seda kiriklike jõustruktuuride abil. Vaimulikkonna privilegeerimist kirikus võimendas hilisantiikne ja keskaegne ühiskonnakorraldus, mis jättis kirikuasjadega tegelemise eranditult vaimulikele. Trento kirikukogu (1545–1563) rõhutas veel kord vaimulikkonna legitiimsust ja privileege ilmikute ees. Kiriku ja riigi teraval vastandumisel 18.–19. sajandi lääne ühiskonnas sündis klerikalismile vastukaaluks laitsistliku kodanikuühiskonna mõttelaad. Sõnal „klerikalism” on negatiivne varjund niihästi ühiskonnas kui ka kirikus. Nüüdisaja katoliiklus tõrjub ülemäärast klerikalismi sellega, et püüab rohkemal määral kaasata kiriku elu korraldamisse kogu kirikurahvast.