Kiriklik vaimulikurõivas on kujunenud eelkõige jumalateenistuse tarbeks, jäljendades osalt vana Iisraeli templiteenistuse riietust, kuid ka praktiliseks otstarbeks, millele on hiljem lisandunud sakraalne tähendus ja kandmise eeskirjad. Riietuse sakraliseerimise protsessis kaotasid need praktilise funktsiooni ning muutusid staatuse sümboliks ja luksusesemeks. Vaimulike tseremoniaalne riietus ei ole iga kord seotud liturgiaga. Lateraani IV kirikukogu (1215) seadustas vaimulikuriietuse kandmise avalikes kohtades. Katoliku ja õigeusu kleerus ja kloostrielanikud peavad vastavaid riietusesemeid kandma oma igapäevatööd tehes. Jumalateenistusriided on ida- ja läänekirikus sageli sama päritoluga ja funktsiooniga, kuid on sajandite jooksul arenenud eri suunda. Reformatsioonijärgsetes kirikutes, samuti 20. sajandi teise poole katoliikluses on vaimulikuriietust lihtsustatud ja sellest ka osaliselt loobutud.
