Kirikuprovints kui kiriklik haldusüksus on nüüdisajal levinud eelkõige roomakatoliku, vanakatoliku ja anglikaani kirikus. Roomakatoliku kiriku kanoonilise õiguse (CIC 1983, can. 431–435) järgi peaksid kõik piiskopkonnad kuuluma teineteise naabruses asuvatest piiskopkondadest moodustatud kirikuprovintsi (tegelikkuses on ka erandeid). Seda juhib provintsi koosseisu kuuluva peapiiskopkonna peapiiskop, kes kirikuprovintsi juhina kannab metropoliidi tiitlit. Arvukate piiskopkondade ja kirikuprovintsidega riikides võib provintsid omakorda ühendada kirikupiirkondadeks. Sarnaselt on kirikuprovintsid organiseeritud ka vanakatoliku kirikutes. Anglikaani kirikus nimetatakse provintsiks kahte eri haldusüksuse tüüpi: (1) katoliku kirikule sarnanevaid piiskopkondade ühendusi; (2) anglikaani kiriku koosseisu kuuluvaid rahvus- ja territoriaalkirikuid. Ajalooliselt jagunes kirikuprovintsideks ka Saksamaa üks suuremaid evangeelseid kirikuid, Preisimaa evangeelne kirik, kus taoline jaotus eksisteeris 1820. aastatest 1940. aastate lõpuni. Pärast seda ühendati osa kirikuprovintse teistega ja nende baasil moodustati iseseisvad maakirikud.
