Kirikulugu uurib kristluse ajalugu alates selle tekkimisest. Traditsiooniliselt on selle keskmes olnud kristluse organiseeritud vormi – kiriku – mineviku uurimine kõigis selle aspektides (nt kiriku teke, areng, jagunemine, õpetus, tavad, suhted riigiga), kuid nüüdisajal on oluline ka kirikutest väljapoole jäänud vaimsuste ja voolude uurimine. Kirikulugu kujunes välja kristliku teoloogia allharuna, täites sageli praktilisi apologeetilisi eesmärke ja vaadates oma uurimisobjekti läbi konkreetse õpetuse või uskkonna prisma. Nüüdisaegne kirikulugu on interdistsiplinaarne teadusharu, mis rakendab ajalooteaduse meetodeid, kuid mille uurimisobjekt eeldab uurijalt teoloogilise pärandi ja mõistevaramu tundmist, kohati ka teoloogilist lähenemist ajalooallikaile. Kirikulugu on vahel nimetatud ajalooliseks teoloogiaks, kuid see pole hea termin, osutades ühelt poolt teoloogia primaarsusele, teisalt võib selle mõiste alla mahutada ka mitmeid teisi distsipliine, nt dogmadelugu.