Katoliku kiriku arusaama järgi on Jumala rahva ühise usu (ld sensus fidelium) õpetuslausete sõnastamise ja selle üle valvamise autoriteet antud kitsale ringile isikutele: apostlitele ja nende järglastele kiriku piiskoplikus järjepidevuses. See arusaam toetub Jeesuse ütlusele: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu” (Lk 10:16). Trento kirikukogul kinnitati 1546. aastal õpetusametile kaks valdkonda: a) usuõpetus ja b) moraalinormid. Katoliku kiriku õpetusameti institutsioon toimib korralisena ja erakorralisena – korralisena paavsti ja iga piiskopi isikus, kelle otsused on kiriku jaoks küll siduvad ja kohustuslikud, kuid neile ei kohaldu ilmeksimatus, ning erakorralise ja ilmeksimatuna, kui otsused on tehtud kõikide piiskoppide kolleegiumina koos paavstiga ja ka ainuüksi Rooma paavsti isikus ex cathedra.
