funktsioon, mida keel kommunikatsiooni ülesehituse tõttu peab suutma täita
Hea teada
Roman Jakobsoni kommunikatsioonimudelis eristatakse sõnalise kommunikatsiooni aktis kuut osist, millele vastavad kuus funktsiooni: (a) emotiivne (emotive) ehk ekspressiivne (expressive) ehk afektiivne (affective) funktsioon (rõhk on saatjal — keel väljendab tema suhtumist, tundeid vms), (b) konatiivne (conative) funktsioon (rõhk on vastuvõtjal — keelt kasutatakse talle käskude, soovituste vms andmiseks), (c) poeetiline (poetic) ehk esteetiline funktsioon (rõhk on sõnumil — rõhutatakse keele märgilisust , süvendades dihhotoomiat asjade ja keelemärkide vahel), (d) faatiline (phatic) funktsioon (rõhk on kontaktil — selle saavutamisel, hoidmisel ja katkestamisel keele abil), (e) referentsiaalne (referential) ehk denotatiivne, kognitiivne funktsioon (rõhk on kontekstil — keele abil edastatakse teavet), (f) metakeeleline (metalingual) ehk refleksiivne (reflexive) funktsioon (rõhk on koodil — keele abil edastatakse keele enda kohta käivat informatsiooni).
Nende [kommunikatsiooni-]funktsioonide kokkuvõte nõuab lühiülevaadet mis tahes kõnesündmuse, mis tahes keelelise suhtlusteo põhiosistest. SAATJA saadab TEATE VASTUVÕTJALE. Toimimiseks vajab teade osutatavat KONTEKSTI (“referenti” teises, mõneti mitmetähenduslikus terminoloogias), mida vastuvõtja on võimeline haarama ning mis on kas sõnaline või sõnastatav; KOODI, mida nii saatja kui ka vastuvõtja (ehk teisisõnu teate kodeerija ja dekodeerija) täielikult või vähemasti osaliselt jagavad; ja ühtlasi KONTAKTI, füüsilist kanalit ning psühholoogilist sidet saatja ja vastuvõtja vahel, mis võimaldab mõlemal suhtlusse astuda ning seda ülal hoida.
