Mõõgavendade ordu asutati 1202. aastal, ordureegli kinnitas 1204. aastal paavst Innocentius III (ametis 1199–1216). Mõõgavennad allusid formaalselt Riia piiskopile, kelleks suurema osa ordu eksisteerimise ajast oli Albert (ametis 1199–1229). Ordu ametlik nimi oli Kristuse Sõjateenistuse Vennad Liivimaal (ladina keeles Fratres militiae Christi Livoniae), kuid ordu vapil ja rüütlite mantlitel kujutatud mõõga järgi kutsuti neid mõõgavendadeks. Neist kujunes peamine sõjaline jõud tänase Eesti ja Läti alade alistamisel ja ristiusustamisel. Pärast hävitavat lüüasaamist Saule lahingus 1236. aastal ühendati Mõõgavendade ordu riismed järgmisel aastal Saksa orduga ja sellest moodustus eraldi haru, mida tuntakse Liivimaa orduna.
