Kaasahaaratus on protsess, mille puhul ühe süsteemi liikumise või signaali sagedus haarab kaasa teise süsteemi muutes selle sageduse enda omaga samaks. See protsess on universaalne fenomen, mida võib täheldada nii füüsilistes (nt pendelkellad*) kui ka bioloogilistes süsteemides (nt kuldnokaparv). Kaasahaaratust võib täheldada ka inimese sensoorsete ja motoorsete süsteemide vahel. Kaasahaaratus on üheks põhilistest neuroloogilistest mehhanismidest, mis võimaldab kasutada muusikat ja rütmi aju rehabilitatsiooniks nt. liikumis-, kõne- ja kognitiivsete häirete puhul. *- 1666. aastal avastas Hollandi füüsik Christian Huygens, et kahe samale seinale või paneelile kinnitatud kella pendlite liikumise sagedused mõne aja pärast sünkroniseerusid omavahel. Ta oletas, et õhumolekulide vibratsioonid võivad edasi anda väikseid energiakoguseid ühelt pendlilt teisele ja sünkroniseerida need ühisele sagedusele (ehk ühtsesse temposse). Kui aga kellad paigutati erinevatele pindadele, efekt kadus, sest edastavaks meediumiks oli vibreeriv paneel või sein. Edaspidi sai fenomen kinnituse paljude teiste eksperimentidega ja sai nimetatud kaasahaaratuseks (entrainment).
