Juudi kui mõiste täpne piiritlemine on raske, sest ühelt poolt märgib see rahvuslikku, teiselt poolt usulist kuuluvust. Geneetiliselt võib pidada juutideks semiidi rahvast, kelle juured on muistses Lähis-Idas. Juutidele ja kristlastele ühise piibelliku pärimuse kohaselt põlvnevad nad 12 muistsest heebrea hõimust, kelle esiisaks oli Jaakob ehk Iisrael (1Ms 35; 5Ms 33). Nime on nad saanud neist ühe, Juuda hõimu järgi. Rooma riigi repressioonid 1. sajandil ja muslimite vallutused alates 7. sajandist sundisid enamiku juute oma ajaloolistelt aladelt Lähis-Idas lahkuma, nende ulatuslikum tagasipöördumine sinna algas 20. sajandi alguses ja päädis Iisraeli riigi loomisega 1948. aastal. Juutide ajalooline keel on heebrea keel, hiljem diasporaas elades kujunesid neil välja mitmed segakeeled (nt jidiš, ladiino). Usulises tähenduses on juut maailma üht vanimat monoteistlikku usundit ehk judaismi järgiv inimene. Kuigi enamik religioosseid juute ehk judaiste ongi rahvuselt juudid ja judaismi võib pidada juudi rahva rahvuslikuks usundiks, leidub ka mitmeid judaismi pöördunud teiste rahvuste esindajaid, samuti võivad paljud etnilised juudid olla teiste usundite järgijad või mitte tunnistada ühtegi usku.
