Jumala õigeksmõistev arm on vajalik, kuna patus elav inimene on Jumalast lahutatud ja ei saa oma tegude varal õigeks. Jumala armu and on „paljude üleastumiste järel õigeksmõistmiseks” (Rm 5:16), see on „Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu” (Rm 3:22). Skolastilises teoloogias ei eristatud õigeksmõistvat armu ja pühitsevat armu (ld gratia sanctificans). Arvestati, et õigeks mõistetud inimene peab lisaks õigeks kuulutamisele juriidilises mõttes ka tegelikult õigeks saama, s.t olemuslikult omandama jumaliku pühaduse, nagu seda ainult Jumal saab anda. Selles olid põhimõtteliselt ühel nõul ka reformatsiooni ajal õigeksmõistuõpetuses teineteisele vastandunud katoliiklus ja luterlus. "Ühisavalduses õigeksmõistuõpetusest" (1999) selgitatakse katoliku ja luterliku kiriku ühiseid ja erinevaid õpetuspunkte ning tunnistatakse, et erisused ei ole kirikute lahususe põhjuseks.
