Kriitilise mõtlemise juured ulatuvad Ameerika filosoofi John Dewey loomingusse, kes lõi mõiste „refleksiivne mõtlemine“. Dewey defineeris refleksiivset mõtlemist kui „mistahes uskumuse või teadmise vormi aktiivset, järjepidevat ja hoolikat kaalumist, võttes arvesse seda toetavaid aluseid (tõendeid) ja järeldusi, mis sellest lähtuvad“ (Dewey 1933). Dewey töö pani aluse kaasaegsetele kriitilise mõtlemise kontseptsioonidele, mis rõhutavad tõenduspõhise arutluse ja refleksiivse otsustamise tähtsust. Kriitiline mõtlemine toetab teisi võtmeoskusi nagu näiteks probleemide lahendamine, eetiline otsustamine ja innovatsioon, võimaldades inimestel läheneda probleemidele süstemaatiliselt ja loogiliselt. Et võidelda väärinfo vastu ja tagada, et avalikkus on võimeline tegema teadlikke otsuseid, on nii kriitiline mõtlemine kui ka otsustusvõime vajalikud. Otsustamise ja kriitilise mõtlemise oskus on eriti asjakohane digitaalsetes keskkondades, kus valeinfo võib ohjeldamatult levida. Otsustamise ja kriitilise mõtlemise pädevus on üks neljast kesksest kodanikupädevusest (Euroopa Horisondi Democrati projekt).