Juuditsejateks nimetati alates varakristlusest – enamasti halvustavalt – neid kristlasi, kes leidsid, et Vanas Testamendis juutidele kehtestatud käsud ja keelud (nt toitumisreeglid, meeste ümberlõikamise kohustus, hingamispäeva pidamine laupäeval) on endiselt jõus ja nende järgimine on pääsemiseks vajalik. Keskajal hakkas kirik nii idas kui läänes väidetavaid juuditsejaid taga kiusama, sageli süüdistati selles ka liikumisi, millel tegelikult juudi traditsioonidega mingit seost ei olnud. Näiteks Venemaa kirikulukku on juuditsejate nime all läinud 15. sajandi viimasel veerandil Novgorodis ja Moskvas levinud vabamõtlejate liikumine, mille puhul peeti juuditsemiseks väidetavat lahtiütlemist kolmainuõpetusest ning kiriku ja munkluse vajalikkuse eitamist.
