Kristliku algkoguduse tekkimisel olid enamik selle liikmeid juudamaalased, kes pidasid ennast samaaegselt nii kristlasteks (Kristuse järgijateks) kui ka juutideks. Nende silmis oli Jeesus heebrea pühakirjas ette kuulutatud Messias. Nad nägid tema õpetust uuendusliikumisena juutluse sees ja pidasid endiselt kinni juudi usutavadest (nt hingamispäeva pühitsemine laupäeval, meeste ümberlõikamine, puhta ja ebapuhta toidu seadused). Kuni 1. sajandi lõpuni moodustasid juudikristlased kristlaskonna enamuse, kuid edaspidi hakkas nende osatähtsus apostel Pauluse (surnud u 64/65) ja tema kaastööliste misjoni tulemusel tekkinud nn paganakristluse kõrval vähenema. Kahe voolu konkurentsis jäid juudikristlased kaotajaks ja 2.–3. sajandil taandusid juudi usutavad kristlusest üha enam. Juudikristlikke suundumusi on esinenud ka hilisemates usuliikumistes, vahel on nende järgijaid nimetatud halvustavalt juuditsejateks. Juudikristlusega ühiseid jooni on nüüdisaegsel messiaanlikul judaismil, kuid otsene ajalooline seos puudub. Nüüdisajal peetakse juudi- ja paganakristluse termineid suuresti aegunuks ning rõhutatakse, et ei eksisteerinud kahte selgelt eristuvat voolu või koolkonda, kuid samas ei ole siiani leitud vaadeldavat teemat paremini avavaid termineid, mis oleksid ühtaegu selged, lühidad ja üldkasutatavad.
