Saksa-Rooma keiser Joseph II (valitses iseseisvalt 1780–1790) viis Habsburgide maadel ellu valgustusaja ideaalidest lähtuvat poliitikat, sh teostas ta kirikureformi. Reformi käigus suleti arvukalt kloostreid, eriti vaenulik oli keiser kontemplatiivsete ordude suhtes, pidades nende liikmeid muiduleivasööjateks. Kloostrite vara suunati riiklikusse fondi, millest rahastati uute koguduste ja heategevusasutuste avamist. Keiser võttis endale ka õiguse piiskoppe ametisse määrata ja allutas vaimuliku hariduse riigivõimule, samuti lasi lihtsustada ja kaasajastada missakorda. Tema järglaste Leopold II (valitses 1790–1792) ja Franz II (valitses 1792–1806) ajal pöörati need reformid suures osas tagasi.