matemaatilis-geomeetrilisel analüüsil põhinev ruumilise kujutamise tava, mis tuli kasutusse Itaalia renessansi maalikunstis ning kus pilk suunatakse silmapiiri ehk horisondi poole
Lineaarperspektiiv tasapinnal rõhutab kujutuse tõepära, selle tegelikkust. Leon Battista Alberti avaldas 1435. aastal itaaliakeelse traktaadi „Della pittura“ („Maalist“), kus ta käsitles maalikunsti kui „akent“, mille kaudu me vaatame maailma kui objektiivselt olemasolevat.
Näited
Keskaegne kujutis (miniatuur, maal, ikoon jne) ei tundnud joonperspektiivi, s.t. ühele pildile maalitud asjad olid nähtud erinevatest vaatepunktidest.
