Prantsusmaal 1534. aastal asutatud meeste vaimulik ordu, mida iseloomustab eriline kuulekus paavstile
Hea teada
Jesuiitide ordu tekkis 1534. aastal Pariisis sõpruskonnana, mille üks silmapaistvamaid juhte oli baski aadlik Ignatius Loyola (1491–1556, pühakuks kuulutatud 1622). 1540. aastal kinnitas paavst Paulus III (ametis 1534–1549) oma bullaga ordu, mille ametlikuks nimeks sai Jeesuse Selts (ladina keeles Societas Iesu). Nende põhjalik vaimulik ja akadeemiline ettevalmistus (kestab ka nüüdisajal 8–14 aastat), eriline tõotus olla kuulekad paavstile ja enese mõistmine Kristuse sõduritena soodustas nende edutamist vastutavatele kiriklikele ametikohtadele. Jesuiitidel oli oluline roll vastureformatsiooni läbiviimisel ning Aasia ja Ladina-Ameerika misjonis. 20. sajandil olid nad esirinnas Vatikani II kirikukogu (1962–1965) reformide algatamisel ja elluviimisel. Ordu eriline lähedus Rooma kuuriale ja sekkumine poliitikasse viis ilmalike valitsejate survel aastatel 1773–1814 nende tegevuse ajutise peatamiseni, samuti on see tekitanud ordu kohta mitmeid vandenõuteooriaid. Jesuiitide vaimsuse keskmes on ordu asutaja püha Ignatiuse koostatud vaimulikud harjutused, mis aitavad jesuiitidel ellu viia nende deviisi „[kõik] Jumala suuremaks auks” (ladina keeles ad maiorem Dei gloriam). Eestis tegutsesid jesuiidid alaliselt Poola võimu ajal 1580.–1620. aastatel ja uuesti aastatel 1923–1961.
Jesuiitide sihiasetuse kohaselt toimub kõik, mida nad ette võtavad, laiemas plaanis inimese ja tema heaolu nimel.
Jesuiidid olid 18. sajandil pinnuks silmas ka paljudele Euroopa valitsejatele ja nende ministritele, sest nende arvates kahjustasid jesuiidid riigi kontrolli kiriku üle ja seisid võõrvõimude sepitsuste taga.
