la

ius naturae

1 neuter

Terminological databases

Kristluse sõnastik

ID 741308 Last modified 09.01.2026
View dataset
View dataset
Domain Religion - PhilosophyChristian theology
  • õigusfilosoofia mõiste, mille abil põhjendatakse inimteo või seaduse õiguspärasust, viidates Jumala loomiskorraga antud ja inimmõistusega taibatavale ülimale ja alati kehtivale õigusnormile
Good to know
  • Antiikfilosoofia mõisteid kasutades õpetas Aquino Thomas (1225–1274), et õiguse teostamine ei põhine üksnes inimlikul kokkuleppel, vaid üle selle on igavesti kehtiv jumalik kord, mis on ühtlasi mõistusega taibatav. Inimene teostab loomuõigust, kui ta võtab loodud mõistuse abil vastu jumaliku loomiskorraga antud seadused. Thomase järgi ei anna loomuõigus konkreetseid moraalireegleid, vaid pigem loob metafüüsilise raamistiku, mille piires kujunevad ajas ja ruumis kehtivad seadused ja moraalinormid („Summa theologiae“, q 90–108). See lähtub inimesest kui imago Dei'st – olendist, kellele on antud loomupärane kalduvus püüelda headuse poole ja vältida kurja (q 94, a 2).
  • Hilisem neoskolastika tõlgendas loomuõigust kitsamalt kui Thomas, tuues naturalistlikke põhjendusi, et tõendada kiriku õpetusameti sõnastatud moraalinormide universaalsust. Sellist teguviisi kritiseeriti eriti pärast Vatikani II kirikukogu (1962–1965), kui mitmed teoloogid rõhutasid vajadust arvestada inimkogemusega ajaloolises kontekstis. Protestantlikus teoloogias, eriti Karl Barthi (1886–1968) mõjul, on suhtutud loomuõiguse kontseptsiooni skeptiliselt. Põhjenduseks on toodud, et patust rikutud „loomulik“ inimene ei suuda oma mõistusega adekvaatselt tunnetada jumalikku õigust. Tänapäeval on loomuõiguse ideel koht nii teoloogias kui ka üldises õiguspoliitilises diskussioonis.
Naturrecht

Word forms not available

Etymology not available

Related words not available

Search the same word

in the EU's IATE term base