Irvinglus sai nime presbüterlasest šoti äratusjutlustaja Edward Irvingi (1792–1834) järgi, kes kuulutas Püha Vaimu andide väljavalamist lõpuajal, millest tema jaoks üks olulisemaid oli algkoguduse korra ja ametite taastamine. Nii ongi irvinglusele iseloomulik kiliasmi ehk lõpuaja ootuse kõrval nelja vaimuliku ameti (apostlid, prohvetid, evangelistid, karjased ehk preestrid) taastamine. Neist neljast ametist tähtsaim on apostliamet, sest usutakse elavatesse apostlitesse, kellele kuulub kõrgeim vaimulik ja administratiivne võim kirikus. Irvinglikud kirikud tekkisid alles pärast Irvingi surma, tuntuimad neist on katoliku-apostlik kirik ja uusapostlik kirik. Kõik need kirikud tunnistavad Jumala kolmainsust ja kolme sakramenti (ristimine, kinnitamine, armulaud), nende liturgia põhineb roomakatoliku ja anglikaani kirikute liturgiliste elementide sünteesil. Vaimuliku amet on avatud vaid meestele, teoloogilist haridust ei anta ja jutlustamisel toetutakse Jumalalt vahetult saadavale inspiratsioonile. Eestis on irvingluse traditsiooni kuulunud kogudused tegutsenud 1880.–1930. aastatel ja alates 1990. aastatest.