Integralism kui ideoloogia tekkis 19.–20. sajandi vahetusel katoliiklikes maades (eelkõige Prantsusmaal, samuti Hispaanias, Portugalis ja nende endistes asumaades) reaktsioonina modernismile. Integralism vastustas riigivõimu neutraalsust väärtusküsimustes ja leidis, et ideaalne riik peaks toetuma, kus vähegi võimalik, katoliku kiriku õpetusele. Integralistid said tuge perioodil 1846–1910 ametis olnud paavstide Pius IX, Leo XIII ja Pius X antimodernistlikest seisukohtadest, mis peegeldusid kiriku toonases sotsiaaldoktriinis. Integralism kaotas toetuspinna Vatikani II kirikukogu (1962–1965) reformidega, millega kirik aktsepteeris religioosset pluralismi ja astus ilmalikustunud ühiskonnaga dialoogi. Integralistlikud vaated on nüüdisajal levinud eelkõige katoliku traditsionalistide seas.
