Inkvisiitorid olid 12.–19. sajandini tegutsenud kiriklike uurimis- ja kohtuasutuste (inkvisitsiooni ehk inkvisitsioonikohtute) liikmed, kelle peamine ülesanne oli kindlaks teha, kas ketserluses võidumises kahtlustatud inimesed on tegelikult süüdi, ning rakendada vajalikke meetmeid, sealhulgas ka karistusi süüaluse õigele teele suunamiseks. Alates 13. sajandist nimetati inkvisiitori ametisse sageli dominiiklasi kui kirikule ja paavstile erakordselt lojaalse ordu liikmeid.
