Varakristlikul perioodil tegelesid haigete põetamisega kirikus peamiselt diakonissid, kloostrite tekkimise järel kuulus see sageli kloostrite ülesannete hulka. Läänekirikus tekkisid keskajal eraldi ordud, mille liikmed pühendasid ennast haigete ja surijate eest hoolitsemisele. Paljude selliste naisordude ja -kongregatsioonide liikmeid hakati nimetama halastuse õdedeks ehk halastajaõdedeks, mitmel juhul sai sellest nimetusest ka nende ordude ametliku nime osa. Pärast reformatsiooni kujunesid 16.–17. sajandil mitmes protestantlikus kirikus välja ka ilmikutest halastajaõdede ühendused. Venemaal hakati nii nimetama 19. sajandil tekkinud religioosse taustaga, kuid ilmikutest (sageli aadlidaamidest) koosnenud õeskondade liikmeid, kes elasid askeetlikku elu, kandsid spetsiaalset vormiriietust ja pühendusid eelkõige haavatud sõjameeste põetamisele ja ravimisele. Halastajaõe institutsioonist kujunes aja jooksul välja ilmalik meditsiiniõe institutsioon ja eesti keeles kasutatakse seda sõna nüüdisajal peamiselt meditsiiniõe sünonüümina.