Apostel Paulus õpetas inimese õigeksmõistmise kohta, et see sünnib „[Jumala] armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses” (Rm 3:24). Reformaatorid hakkasid seda põhimõtet rõhutama vastukaaluks keskaegses katoliku kirikus levinud ülemäärasele pühakutekultusele ja maarjavagadusele. Kuna Kristus ainsana on inimkonna Päästja, pole enam vajadust teiste vahetalitajate järele. Lisaks lükati ümber toonane arusaam „armuvara“ (ehk Kristuse ja pühakute teenete) kogumisest ja patustele jagamisest vastavalt nende teenetele ja meeleparandusele. Nüüdisajal tunnistavad nii luterlased kui ka katoliiklased „Ühisavalduses õigeksmõistuõpetusest” (1999) ühiselt: „Üksnes Kristuse läbi mõistetakse meid õigeks, kui võtame selle pääste usus vastu.”
