Ristimine vee alla kastmisega on üldiselt tavaks idakirikutes, kus teised moodused (vee ainult ristitava pea peale valamine või piserdamine) on lubatud ainult eritingimustel. Roomakatoliku kirikus ja nt luterluses on alates uusajast olnud tavapärasem vee pea peale valamine, kuigi vee alla kastmist on jätkuvalt aktsepteeritud kui ristimise sümboolset tähendust parimal moel väljendavat ristimisviisi: vette kastmisega maetakse vana inimene ning veest välja tulles sünnib uus, kellel on osa ülestõusnud Kristusega (vrd Rm 6:3–6). Normatiivne on vee alla kastmisega ristimine mitmetes vabakogudustes, nt baptistidel, seitsmenda päeva adventistidel ja nelipühilastel. Immersioonristimist viiakse läbi kas spetsiaalses ristimisbasseinis või looduslikus veekogus.