Arusaam inimesest kui imago Dei’st – jumalanäolisest olendist – põhineb 1Ms 1:27: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi …”. See tähendab, et inimesel on loodu hulgas eriline koht, inimese loomuses on omadusi, mis peegeldavad Jumala olemust. Nendeks omadusteks on klassikaliselt peetud näiteks mõistust, loomingulist ja tahtevabadust, eneseteadvust ja eneserefleksioonivõimet, aga ka inimese isikuks olemist ning suhtesolemist kaasinimeste ja Jumalaga. Olulisim moraalne järelm inimese jumalanäolisusest on see, et igal inimolendil on võõrandamatu väärtus ja väärikus ning õigus olla tingimusteta armastatud. Sajandite vältel on olnud erinevaid arusaamu selles osas, kas ja kuivõrd läks inimese algne jumalanäolisus pärast pattulangemist kaduma. Kirikuisadel põhinev pärimus teeb 1Ms 1:26 sõnastuse alusel („tehkem inimene oma näo järgi, meie sarnaseks”) vahet imago (nägu, kuju) ja similitudo (sarnasus) vahel, hilisem arusaam peab sellist ümberütlemist aga lihtsalt heebrea keele eripäraseks väljendusviisiks. Ühel meelel ollakse selles, et täiuslikuna avaldus jumalanäolisus Kristuses, kes on „nähtamatu Jumala kuju” (Kl 1:15), ning seega on Kristuse elu ja õpetust järgiv elu liikumine täiusliku jumalanäolisuse ning samal ajal iseenda tõelise olemuse poole.