Sekulariseerumise klassikaline religioonisotsioloogiline teooria sedastas, et üha moderniseeruvas maailmas kahaneb paratamatult nii kirikute roll ja mõju ühiskonnas kui ka individuaalne usklikkus. 20. sajandi lõpukümnendeil seati selle teooria paikapidavus aga kahtluse alla, kuna uuringud ei kinnitanud religioossuse kui niisuguse vähenemist, hoolimata usulistel maastikel toimunud vaieldamatutest muutustest. Postsekulariseerumise teooria kirjeldab neid muutusi majandusteaduse mõistete abil: religioon on lihtsalt teatavat sorti kaup või teenus, mille järele igas ühiskonnas eksisteerib teatav nõudmine, küsimuseks on ainult see, kuidas selle kauba või teenuse turgu reguleeritakse. Seevastu neosekulariseerumise teooria soovitab sekulariseerumisest rääkides eristada kolme tasandit, nimelt ühiskonna, usuliste organisatsioonide ja indiviidi tasandit, ning vaadelda neis toimuvaid protsesse sõltumatult. Ühtseks kõigile neile tasandeile iseloomulikuks tunnuseks on järjekindel traditsioonilise religioosse autoriteedi vähenemine ning individuaalse vastutuse, isiklike otsustuste ja kujutluste suurem osakaal.
