Kitsamalt mõistetakse ilmutusreligioonidena vaid monoteistlikke religioone, millel on pühakiri, mis äravalitud isikule või isikuile ilmutatut kätkeb (kristlus, islam, judaism, bahaism). Kristluse eripäraks on Jumala eneseilmutus Jeesuse Kristuse isikus, kellest Piibel tunnistust annab. Euroopa valgustusajastu filosoofilistes arutlustes räägiti ilmutusreligioonist või ilmutatud religioonist kui mõistusele kättesaamatust kristliku usu sisust (näiteks pärispatt, Kristuse neitsistsünd, surnute ülestõusmine). Seevastu näiteks Jumala olemasolu või moraaliseadused liigitati loomuliku religiooni alla.
