Usklike ilmeksimatus Jumala tõe omamises ja väljendamises tuleneb sellest, et Jumala eneseilmutus Jeesuses Kristuses on lõplik ning see on vahendatud evangeeliumi kuulutamisega. Apostlid õpetavad, et 1) usklikud „ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu” (Gl 1:12) ja 2) ütlevad usklike kohta, et „te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on – Jumala sõnana, mis on tegev ka teis, kes te usute” (1Ts 2:13) ning 3) seetõttu, „kes iganes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, selles püsib Jumal ning tema püsib Jumalas” (1Jh 4:15). Roomakatoliku kirikus eristatakse usklike ilmeksimatuse mitut tasandit: a) kiriku kui kõigi usklike ühine eksimatu usutunnetus, b) millel rajaneb kiriku õpetusameti ilmeksimatus, c) siis kui õpetusamet (kõik piiskopid üheskoos, näiteks kirikukogul) koos paavstiga sõnastavad ilmutustõdesid (Vatikani II kirikukogu otsusega) ja d) paavst ainuüksi, kui ta kõneleb ex cathedra (Vatikani I kirikukogu otsusega). Õigeusu kirik tunnistab kogukiriku eksimatust, sest Püha Vaim ei lase kirikul eksitusse sattuda; oikumeenilise kirikukogu otsuste õigsus ilmneb nende rakendamisel tegelikus elus. Evangeelsed kirikud ei tunnista ühtegi kiriklikku instantsi ilmeksimatuks; pietism ja evangelikalism tunnistab Pühakirjas edastatud Jumala sõna eksimatuks igas oma väljenduses.
