antiiksest põrandaküttest (Kreekas 1. saj e.m.a.) ja roomlaste kuumaõhu-müürikanalitest arenenud keskaegne kütteseade, kus sooja vahendajaks on kolde kohale ehitatud keris. Paikneb tavaliselt keldris soojendatava ruumi all. Kerishüpokausti põhiosa on müüritud seintega (paekivi alal harilikult tellisvoordiga) kastitaoline ahjuruum (keskmine suurus u 2 x 15 m, kõrgus kuni 1,75 m), mille ees on veidi suurem küttekelder. Kerishüpokausti kolle ulatub läbi ahjuruumi ja on kaetud harilikult 3-4 kandekaarega, mis omavahel on eraldatud tuld (kuid mitte kerisekive!) läbilaskvate vahedega; kaartele on laotud ahju ülaosa hõlmav maakividest keris; viimase kohal on lame aukudega võlvlagi ja sellest veidi kõrgemal soojendatava ruumi põrandas suur katteplaat. [---]