Juba muistses Iisraelis oli kombeks, et ohvriteenistust toimetav preester sai väikese osa ohvriandidest enda ja oma perekonna ülalpidamiseks. Kristlikus kirikus on see traditsioon säilinud muuhulgas missastipendiumi kujul: missa eest, millel on kindel intentsioon – enamasti surnud ligimese hinge või haige ligimese tervise eest palvetamine – tasutakse vaimulikule väike summa, mis täidab kahte eesmärki: ühelt poolt laseb see missa tellijal oma rahalise panuse kaudu toodavas ohvris vahetult osaleda, teiselt poolt toetab see vaimuliku majanduslikku toimetulekut. Katoliku kirikus on enamasti kehtestatud soovituslikud missastipendiumi summad, kuid majanduslikel põhjustel on lubatud ka missastipendiumi summat vähendada või see hoopis tasumata jätta.
