Mee pakendamiseks on läbi aegade kasutatud väga mitmesuguseid materjale, alates puidust ja lõpetades tänapäeval sünteetilisest toiduplastist valmistatud pekenditega. Üheks enamlevinud pakendimaterjaliks oli pikka aega klaas. Klaasist olid mitmesuguse suurusega meepurgid, kuid eritellimusel valmistati ka spetsiaalseid klaasist meepakendeid, millel oli väga erinev kuju. Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel viidi USA-s läbi isegi ulatuslik uuring selle kohta, missugust mee pakendit tarbijad eelistavad. Vaatamata suurtele erisustele mee pakendi kuju ja suuruse osas, peab mee pakend vastama toiduhügieeni nõuetele. Mee pakendil peab olema märgitud toote nimetus. Kas mesi, kärjemesi või kärjetükkidega mesi. Netokogus märgitakse kas mahu (liitrites) või massi järgi (kilodes või grammides). Pakendi etiketil peab olema märgitud kronoloogilises järjekorras realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtaeg – kuu ning aasta. Mee pakendamisel on lubatud märkida ka parim enne, mis arvestatakse kuni 2 aastat, arvates mee vurritamise kuupäevast. Kui meele on lisatud muid toiduaineid, tuleb need kõik kirja panna pakendi etiketil ja ära märkida pealdise all „Toidu koostisosad”. Kui koostisosi on mitu, tuuakse need kõik ära loetelus alanevas järjekorras, kas absoluutkogustes või suhtarvuna protsentides.
