Kristliku teoloogia seisukohalt kuulub pühadus olemuslikult Jumalale. Kõik temaga ühenduses olev saab osa tema pühadusest. Jumal jääb oma absoluutses pühaduses inimesele varjatuks, kuni ta ise ennast ilmutab ajaloos ja päästetegudes. Vana Testamendi traditsioonis väljendus see eristuses püha ja profaanse vahel: pühad paigad, esemed ja inimesed, olles kokkupuutes Jumalaga, eraldati tavalisest kasutusest (nt 2Ms 3:5; Ps 93:5). Pühadus ei olene niivõrd inimese pingutustest, vaid Jumala ligiolemisest. Uue Testamendi järgi saab Jumala pühadus nähtavaks ja kogetavaks Jeesuses Kristuses. Kristuse läbi pühitsetakse inimene ja kogu loodu, eeskätt kirik, kes on „püha rahvas” (1Pt 2:9). End ilmutanud Jumal annab oma loodule pühaduse, samas nõuab pühitsust neilt, kes talle kuuluvad: „Õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam!” (Ilm 22:11).
