Enamuse tarutüüpide ehituse õpetustes kui ka joonistel on mööda mindud taru põhja ja raamide alumiste liistude vahelise ruumi kõrgusest. Erandiks on 1929.a ilmunud eesti taru ehitamise õpetus, kus soovitatakse raamide aluse ruumi kõrguseks suvel 12 mm ja talvel, pärast sahtelpõhja pööramist, 42 mm. Hiljem, pärast sahtelpõhjast loobumist, jäi raamidealuse ruumi kõrguseks 15 mm. Enamikel tänapäeval levinumatel tarutüüpidel (Langstroth-Root, Dadant-Blatt ja Venemaal kasutusel olevatel tarudel) on raamidealuse ruumi kõrguseks 20–25 mm. Üldiselt ei tohiks raamidealune ruum liiga kõrge olla, sest siis hakkavad mesilased sinna kärgi ehitama. Teine oht peitub selles, et kui raamidealuse ruumi kõrgus on väga suur (50–60 mm), puhastavad mesilased taru põhja sinna kogunevast langetisest halvasti. Slovaki insener Matsitska, kes on põhjalikult uurinud mesilaste liikumist tarus, kinnitab, et raamidealuse ruumi optimaalseks kõrguseks võib olla 20–40 mm, kusjuures raamide alumiste liistude alumine serv peab olema ühes tasapinnas lennuava tunneli ülemise servaga. Teisest küljest soodustab kõrgem raamidealune ruum taru paremat ventileerimist. Kuna maailmas tuntakse tänapäeval enam kui 600 erinevat tarutüüpi, siis tuleb tarude ehitamisel lähtuda iga tarutüübi ehitamise iseärasustest.
