Ühelt poolt tähendab hierokraatia kui teokraatia erivorm sakraalse institutsiooni, nt kristliku kiriku, ja selle vaimulikkonna võimu ühiskonnaelu ilmalike tahkude üle ning nende ambitsiooni sellist võimu teostada. Saksa sotsioloog Max Weber (1864–1920) selgitas hierokraatiat kui süsteemi, kus kiriku ametnikkond ehk vaimulikud tagavad ühiskondlikku korda mitte tingimata poliitilise võimu abil, vaid kontrollides juurdepääsu lunastusele, s.t kehtestades selle tingimused ja otsustades, kellel on juurdepääs päästevahenditele (sakramentidele). Teiselt poolt märgib hierokraatia ka kirikukorralduslikku süsteemi, kus kiriku õpetuse sõnastamine ja kiriku juhtimine on vaid (kõrg)vaimulike privileeg. Euroopa keskaegses roomakatoliku hierokraatia ehk papalismi koolkonnas said kokku need mõlemad aspektid: taotleti paavstile kõrgeimat vaimulikku ja ilmalikku võimu kogu maailmas, leides samal ajal, et ka kiriku sees kuuluvad kõik kesksed küsimused paavsti ja piiskoppide, mitte alamvaimulike ja ilmikute osalusega kirikukogude pädevusse.