Ristiusus tuntud hommiku-, keskpäeva- ja õhtupalved on saanud eeskuju juutlusest („seitse korda päevas ma kiidan Sind”, Ps 119:164); sagedasele palvetamisele kutsus apostel Paulus („palvetage lakkamatult”, 1Ts 5:17). Tunnipalvuse rütm vormus varajase kloostrielu keskel. Püha Benedictuse (u 480–547) reeglil põhinev läänekiriku traditsioon sisaldab kaheksat palvehetke: varahommikul (matutiin), päikesetõusul (laudes), hommikul (priim), keskhommikul (terts), keskpäeval (sekst), pärastlõunal (noon), päikeseloojangul (vesper) ja päeva lõpul (kompletoorium). Pärast Vatikani II kirikukogu on lubatud palvekordi kokku liita ja nende üldarvu vähendada, et soodustada tunnipalvuste levikut väljaspool vaimulikkonda ja kloostreid. Läänekirikus on tunnipalved tuntud ka anglikaani, luteri jt protestantlikes kirikutes. Idakiriku traditsioonis tuntakse kaheksat palvetundi: keskööteenistus, hommikuteenistus, esimene, kolmas, kuues ja üheksas tund, õhtu- ja pärastõhtuteenistus, mis vastavad üldjoontes läänekiriku matutiinile, laudesele, priimile, tertsile, sekstile, noonile, vesprile ja kompletooriumile. Igapäevased tunnipalvused kuuluvad peamiselt kloostrielanike päevakavasse, kuid ka kogudustes peetakse suurte pühade eelõhtul vigiilia (ühendatud õhtu- ja hommikuteenistus ning 1. tund) ning liturgia eel loetakse 3. ja 6. tund. Tunnipalvus kuulub sealgi peamiselt vaimulikkonna ja kloostrielanike päevakavasse, kuid tunnipalveid on kombeks lugeda ka kogudustes enne liturgia algust.