Vana Testamendi raamatud on kirja pandud peamiselt heebrea keeles (osalt ka aramea ja kreeka keeles), mistõttu seda koondteost nimetatakse nüüdisajal ka heebrea pühakirjaks või heebrea piibliks. Alates 2. sajandist hakati kristlikes ringkondades juutide pühakirja nimetama Vanaks Testamendiks (täpsemalt Vanaks Seaduseks või vanaks lepinguks). Kristliku kuulutuse valguses tõlgendati seda eelkõige ettetähendusena uuele lepingule, mis hakkas kehtima Kristuse tulekuga. Tavaliselt jaotatakse Vana Testament kolmeks: ajalooraamatud, õpetusraamatud ja prohvetiraamatud.