Eeskätt on seda rakendatud poliitilise võimu seaduslikkust põhjendava kategooriana, mis pärineb juba Lääne-Zhou ajastust (11. saj – 771 e.m.a). Vanahiina ettekujutuste kohaselt ei saa ükski valitseja ega dünastia võimu riigis e taeva all pelgalt ühiskondlikest ja poliitilistest oludest või jõuvahekordadest tulenevalt, vaid taeva kui kõrgema väe otsese sekkumise tulemusel, mille väljenduseks ongi taevatahe. Taevatahe omistab võimu inimestest kõige väärikamale, kellel on suurim vägi ning kõrgeimad kõlbelised omadused. Taevatahe on seega otsekui taevapoolne mandaat, mis annab mingile poliitilisele jõule (keiser, dünastia, partei, rahvas) õiguse maa peal võimu teostada. Taevatahe sisaldub ka uusaegse termini „revolutsioon“ hiinakeelses tõlkevastes geming, mis sõna-sõnalt tähendab ‘taevatahte üleminekut’.
