Haige salvimine (ehk võidmine või õlitamine) on eestpalvetalitus, kus ihu pühitsetud õliga salvides palutakse haigele Püha Vaimu tervendavat armu. Kui on tegu surmahaigusega, siis palutakse ka rahulikku ja õndsat lahkumist. Jeesuse korraldus jüngritele võida haigeid õliga (Mk 6:13) ja Jaakobuse kirja tunnistus (Jk 5:14–15) panid aluse praktikale, milles ühendatakse ihu tervenemise palve pattude andeksandmisega. Kõrgkeskajal arvati haigete salvimine nii lääne- kui ka idakirikus seitsme sakramendi hulka. Roomakatoliku kirikus kitsenes see aja jooksul surija viimseks võidmiseks, olles seotud pattude andeksandmisega. Vatikani II kirikukogu (1962–1965) laiendas taas haigete salvimise sakramendi mõistet, rõhutades, et see ei ole seotud üksnes surmaga, vaid ka selleks, et saada terveks raskest haigusest. Seda sakramenti võib vajadusel korrata. Idakirikus talitavad haigeõlitamist võimalusel seitse preestrit. Seda tehakse harilikult ühele haigele, kuid tavaks on kujunenud ka kõikide soovijate õlitamine enne ülestõusmispühi. Talitusel loetakse 7 epistlit, 7 evangeeliumijagu ja 7 pikemat palvet. Reformatsioonijärgsed kirikud ei tunnista haigete salvimist sakramendina, kuid on säilitanud palvetalituse viisi.
