1870. aastatel eestirootslaste juurest eestlase sekka jõudnud Läänemaa ärkamise radikaalsema suuna iseloomulikuks väliseks jooneks oli ekstaatiline rõõm, mida väljendati plaksutamise, hüppamise ja hõiskamisega. Pöördunud hakkasid ennast peagi vastandama kombekristlastega, isekeskis hakati korraldama leivamurdmisi, mis põhjustas viie Ridala venna kirikust väljaheitmise 1882. aasta sügisel. See sai ajendiks sõltumatute usukogukondade tekkimisele, kes hakkasid end nimetama priikogudusteks. Liikumine levis jõuliselt Lääne-Eestis ja saartel. Ametlikult registreeriti end iseseisvate kogudustena alles 1920. aastatel. Kuna priilastel olid lähedased usulised vaated baptistidega, siis oli mitmel korral arutlusel ühinemine, toimus see siiski alles okupatsioonivõimude survel 1945. aastal, mil moodustati Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liit, kuhu koondati baptistid, evangeeliumi kristlased, priilased ja nelipühilased.
