Kirjutisi hereesiatest, mida iseloomustas enamasti poleemiline käsitusviis, avaldati eriti arvukalt keskajal, kuid žanr püsis elujõulisena ka veel mitmel reformatsioonijärgsel sajandil. Enamasti olid heresiograafiad heresioloogilise uurimistöö ja argumentatsiooni väljundiks. Paljude selliste teoste ajalooline väärtus on rohke materjal kristluse põhisuunast kõrvale kaldunud liikumiste ja õpetuste kohta, mille originaaltekste pole nüüdisajani säilinud, kuid tulenevalt poleemilisest lähenemisest pole nende sisu alati usaldusväärne. Tuntud heresiograafiad on näiteks Lyoni Irenaeuse (u 135–200) „Hereesiate vastu” ja Damaskuse Johannese (u 650–754) „Hereesiatest”.