Kalmistupõhiseid surnute mälestuspäevi hakati Balti luterlikus traditsioonis lisaks üldkiriklikele surnute mälestuspäevadele (hingedepäev, surnutepüha) tähistama 19. sajandi esimesel poolel, hiljem levis see komme ka kohalikus õigeusu kirikus ja vabakogudustes. Surnuaiapüha puhul peetakse kalmistul või seda haldava koguduse kirikus pidulik jumalateenistus surnute mälestamiseks ja inimesed külastavad oma lähedaste haudu. Enamasti peetakse surnuaiapühi suvel või hiliskevadel.
