Uues Testamendis on keeltega rääkimisest pikemalt juttu Apostlite tegude raamatus ja Pauluse esimeses kirjas korintlastele. Mõlemal puhul tunnistatakse seda Pühast Vaimust inspireeritud kõnena, kuid nelipühapäeva jutustuses Ap 2:4 kirjeldatakse seda kui jüngrite võimet rääkida võõrkeelt, mida nad varem ei mõistnud - spetsiifiline termin sellise fenomeni kohta on ksenoglossia. 1Kr seevastu on tegemist keelega, mis on nii rääkijale kui kõrvalseisjale mõistetamatu, mistõttu Paulus manitseb seesugust andi küll hindama, kuid mitte üle tähtsustama. Sporaadiliselt on keelterääkimise juhtumeid kirjeldatud ka hilisematel sajanditel, massiliselt aga 20. sajandi alguse nelipühiliikumises ning sestpeale kogu karismaatilises liikumises, kus keelterääkimist peetakse tihti märgiks Püha Vaimuga ristimisest.
