Gallikanism kujunes välja vastuvooluna paavstivõimu ülimuslikkust kuulutavale ultramontanismile ning hakkas välja kujunema 13.–14. sajandil, mil mitmed Prantsuse kuningad rõhutasid, et kohalike kirikukogude otsused on paavsti otsustest kõrgemad ning paavsti otsused saavad Prantsusmaal kehtida vaid kuninga nõusolekul. 1682. aastal vastu võetud neljas gallikaani artiklis tunnistati paavsti vaimulikku autoriteeti, kuid eitati tema ilmalikku võimu, samuti rõhutati, et paavst peab alluma kirikukogude otsustele ja austama kohalikke kiriklikke traditsioone. Gallikanismi mõju hääbus 18.–19. sajandil, mil roomakatoliku kirik sattus antiklerikaalsete jõudude üha tugevamate rünnakute alla ning hakkas selle mõjul üha enam rõhutama paavsti institutsiooni keskset ja otsustavat rolli. Gallikanism inspireeris ka teisi sarnaseid reformiliikumisi, näiteks Saksamaal levinud febronianismi.