Fraticelli-liikumine tekkis frantsisklaste kerjusordus puhkenud tülides vaesuse nõude rakendamise üle. See kasvas välja ordu sellest tiivast, mis nõudis Assisi Franciscuse (u 1182–1226) vaesuseideaali täielikku ja kompromissitut järgimist ning mõistis hukka roomakatoliku kiriku püüdlused koondada enda kätte maist vara ja võimu. Algsele liikumisele pani 1270. aastatel Itaalias aluse Angelo da Clareno (u 1248–1337), kuid 14. sajandi alguses tekkis temast sõltumatult Itaalia eri paigus veel kaks fraticelli voolu. Kuigi paavstid Bonifatius VIII (ametis 1294–1303) ja Johannes XXII (ametis 1316–1334) mõistsid liikumise valeõpetusena hukka, püsis see elujõulisena 14. sajandi lõpuni, kohati isegi 15. sajandi keskpaigani.
