Tiibaltar oli laialt levinud hiliskeskajal ja varauusajal, eelkõige 14.–17. sajandil. Geograafiliselt oli see omane eelkõige Kesk- ja Põhja-Euroopa maadele. Üks tüüpilisemaid tiibaltari vorme on triptühhon – see koosneb kolmest paneelist, mille saab sulgeda nii, et liikumatu keskmine paneel ja liigutatavate külgpaneelide siseküljed jäävad vaatajale varjatuks. Kuna taoline altarisein meenutab suletavate ustega kappi, on seda nimetatud ka kappaltariks ja altarikapiks.