Usk valgustab inimest seesmiselt, annab veendumuse Jumala olemasolus ja kujundab inimese käitumist. Usk on jumalik voorus. Kristluses mõistetakse usku üleloomuliku võimena, mis antakse Jumala eneseilmutuse läbi. Augustinuse (354–430) teoloogiast järeldub, et on asjakohane eristada usu mõiste kahesugust tähendust: (a) uskumine kui niisugune (fides qua creditur) ja (b) usu sisu (fides quae creditur); esimene on usk ise, teine on see, millesse usutakse. Seejuures on Jumala olemasolu uskumine mõistuspärane. Tomistlikus maailmapildis nähakse usku inimese vastusena (actus fidei) ennast ilmutavale Jumalale. Jumala armu toel tunnistab inimene ilmutatud tõed õigeks ning kuuletub Jumala evangeeliumile; usk on nõustumine Jumala tõega ja mõistus toetab usu antust. Kiriku ühine usk (sensus fidei), mis on kätketud usutunnistuses ehk kreedos, tuleneb usaldusest ja arusaamisest, mida Jumal on enese kohta teada andnud.
