Filosoofias on fideismi käsitatud eelkõige epistemoloogilise teooriana usu ja mõistuse vahekorrast, mis näeb usku mõistusest mitte ainult lahus eksisteerivana, vaid teatud piirini ka mõistuse suhtes ülimuslikuna. Teoloogias on fideismi alla paigutatud mitmeid eriilmelisi õpetusi, mis ühel või teisel viisil on pidanud ratsionaalset mõtlemist ja teadmisi ebapiisavaks, leidmaks usutõdedele kinnitust. Üheks esimeseks suureks fideistiks, osaliselt ka alusetult, on peetud Tertullianust (u 155–230), kes põhjendas oma usku Kristuse ristisurma ja ülestõusmisse sõnadega „credibile est, quia ineptum est… certum est, quia impossibile” ('see on usutav, sest on sobimatu... see on kindel, sest on võimatu'). Nüüdisaegse kristliku fideismi üheks alusepanijaks on peetud saksa luterlikku filosoofi Johann Georg Hamanni (1730–1788). Fideism ei ole kunagi olnud kristliku teoloogia põhivool ja mõned kirikud, sealhulgas ka roomakatoliku kirik, on seda ametlikult tauninud.
