Vurritamisega alustatakse, kui suurem enamus meeraamidest on vähemalt pooles ulatuses kaanetatud. Tarust välja võetud meeraamid (kas koos korpustega või vastavates kastides) viiakse vurritamisruumi, kus temperatuur ei tohiks olla alla +20°C. Vurritamisele minevad kärjed kaanetatakse lahti kaanetamislaual kärjenoa, kärjekahvli, fööni või vastava kaabitsaga. Suuremates mesilates toimub kärgede lahtikaanetamine vibronoa või spetsiaalse lahtikaanetamise masina abil. Lahtikaanetatud kärjed asetatakse kas kohe vurri või lahtikaanetuslaua kasti. Kui mesi on tarusoe, siis tuleb see ka hõlpsasti kärgedest välja. Erandiks on võilille- ja kanarbikumesi, mis vajavad eritöötlust või koguni pressimist. Hordiaalvurride puhul vurritatakse esmalt kärje ühelt poolt välja umbes pool mett, siis pööratakse kärg ümber ja vurritatakse tühjaks teine pool, seejärel pööratakse kärg endisse asendisse tagasi ja vurritatakse tühjaks ka kärje esimene külg. Alustatakse vurritamist madalamatel pööretel ja lõpetatakse suurematel. See kehtib ka radiaal ja ketasmeevurride kohta. Kiirust tõstetakse järk-järgult, et vältida kärgede purunemist. Kärgede paigutamisel meevurri tuleb jälgida, et vurri trummel oleks tasakaalus. (vastaspooltel peavad olema enam-vähem sama rasked kärjed). Kui on välja võetud suurem kogus meekärgi, tuleb need hoida soojas (30–35°C) ruumis, sest mee jahtumisel muutub see viskoossemaks, mistõttu halveneb selle väljatulek kärgedest. Kui mesi on juba korra maha jahtunud, siis selle ülessoojendamine võtab väga kaua aega. Sellepärast on soovitatav püüda maksimaalne hulk mett välja vurritada tarusoojalt.
